Olen Prismas töötanud juba üle viie aasta. Minu teekond siin algas sisuturundusjuhina, sest soovisin pärast väikestes pereettevõtetes töötamist naasta suurde rahvusvahelisse organisatsiooni. Kui nägin töökuulutust, otsustasin kandideerida – ja osutusingi valituks! Sisuturundusjuhina töötades puutusin kokku püsikliendiprogrammi teemadega, mis viisid mind Konto püsikliendiprogrammi arendusjuhiks.
Kõige rohkem meeldib mulle töö juures see, et saan pidevalt midagi uut õppida. Iga päevaga tunnen, kuidas oskused, teadmised ja kogemused kasvavad. Õpin ja arenen koos oma valdkonnaga. Samuti naudin seda, et mul on vabadus valida, kas töötan täna kodukontoris või kontoris. Hommikud algavad alati omas tempos – kas jalutuskäiguga või kohe tööle keskendudes.
Prismas töötades olen õppinud, et alati tasub usaldada suurt pilti ja enda rolli selles. Teinekord võivad pealtnäha lihtsad teemad olla väga keerulised, seega olen mõistnud, kui oluline on enne kritiseerimist tausta uurida.
Minu tiimil on väga hea huumorimeel ja see aitab meid ka keerulisematel aegadel. Koos oleme teinud vahvaid asju – näiteks matkanud rabades ja väikesaartel. Talviti käime koos kontsertidel, teatris või lihtsalt üksteisel külas. Sellised hetked kinnitavad minu jaoks Prisma hüüdlauset „Hoitud. Väärtustatud. Meiega.“ Tunnen, et mind usaldatakse ja saan olla mina ise.
Üks naljakas lugu, mis mul siiani meeles, juhtus siis, kui unustasin oma arvuti lukustamata. Kolleeg kasutas seda võimalust ja kirjutas minu nime alt kogu turundustiimile, et ma pakun kõigile kooki. Kui oma arvuti juurde tagasi jõudsin, olin hetke täiesti segaduses – millal ma seda veel kirjutanud olen? Kolleeg naeris samal ajal nii, et pudenes peaaegu toolilt maha.
Oma ametikohal pean kõige olulisemaks vastutustunnet, pühendumist ja oskust leida tasakaal kliendi vajaduste ja ettevõtte eesmärkide vahel. Vabal ajal naudin aga loodust – matkan, telgin, ujun või suppan. Looduses veedetud aeg on minu jaoks alati parim. Argipäevades paneb mind naeratama sisemine rahu, tasakaal ja pilkkontakt inimestega – iga kord, kui kellelegi silma vaatan, tekib minu näole alateadlik naeratus.
